Startisime Eestist Jaanusega varahommikul. Pidime Märjamaal kell 5:30 kokku saama. Teel avastasin, et jätsin dokumendid maha. Kõllasin Jaanusele ja keerasin otsa ringi.
Kell 6 saime kokku ja võtsime suuna Eestist välja. Plaan oli Varssavist edasi jõuda.
Esimese päeva pikkus tuli 1058km. Leidsime mingi bed&breakfasti ja suundusime linna peale.
Samas majas oli veel mootorrattureid. Aga inglise keelt nad ei mõistnud, niiet ei suhelnud.
Teisel päeval planeerisime sõita läbi enamuse Saksamaast. Jõudsime Nürnburgi juurde, 931 km. Laagriplatsil oli kämpereid, aga mitte telke. Kui telgid üles panime, siis üks tädike tõi meile leiba. Söögiks läksid sponsori poolt antud Tactical Foodpackid. Kämpa ei olnud tegelikult see, mida tahtsin, vaid alternatiivne. Sattusime valesse kohta, sest Google tõi valesti. Kui selgus, et google toodud kohas ei ole midagi, siis lasin Osmandil meid viia lähimasse. Tegelik kämpa pidi olema teispool järve.
Ajasin end hommikul vara üles ja läksin järve pildistama. Ma ei olnud ainus. Juba käis seal korralik photoshoot.
Start oli vara ja plaan oli jõuda Prantsusmaa lõuna-ossa, et saada kokku teiste klubikaaslastega. Aga saksakiirtee suutis meid üllatada.
1.5 tundi istumist, sest rattad ei mahtunud ridade vahele.
Kui liikuma saime, siis suunati tavalised autod ja mootorrattad kiirteelt maha. Sattusime väga ilusa mägitee peale, kust avanes ka päris hea vaade kiirtee sillale. Pilti kahjuks ei saanud teha.
Rokk ütles, et “et te tulete siis veiniga”. Otsisime siis kiirelt poe ja suundusime Avignon poole. Sõita oli umbes 300km. Kohale jõudsime pimedas. Raulid ja naised olid meile ka telgiplatsid võtnud. Kokku tuli 1030km
Hommikul maksime kämpa ära ja suundusime tankima.
Võtsime, nüüd juba suurema grupiga, suuna Carcassonne poole.
Carcassonne on vana linn Prantsusmaal.
Käisime kindluses ka ajalooga tutvumas ning sõime.
Kui olime tuurilt tagasi tulnud, siis Rokk ütles, et teised läksid katedraali vaatama. Me Jaanusga suundusime ka. Ühel hetkel hõikab üks naine selges eesti keeles ja joostes: “Kas sealt saab sisse?” Ma vastasin talle, et “ma ei tea, uks ju tundub seal olevat”. Ta jooksis hetkeks edasi ja jäi kohkunult seisma. Küsis: “eestlased vä? Töötate siin vä?” Ta arvas, et meie motoriietus on töömehe riietus.
Kelner sai mu tellimusest valesti aru ja tõi mulle burgeri, mida ma ei tellinud. See oli kallim, kui söök, mille tellisin ja ei maitsenud kohe üldse.
Sõitsime edasi Andorra suunas. Ühel hetkel ütles Annika, et soovib peatust. Olime kitsal mägiteel ja Raul kohe küsis, et “kas see tee sobib?” ning keeras just samal hetkel tekkinud paralleelsele teele.
Vähe sellest, et tegu oli ohutu kohaga, kus seista, oli seal ka mida lugeda. Infotahvlid selgitasid, mida kohalikud selle oruga teevad: proovivad liigirikkust taastada.
Hakkas pimedaks juba vaikselt kiskuma ning vajasime kämpat. Jaanus ja Rokk hakkasid läbi helistama kämpasid, mis jäid Andorraga tee peale. 3ndasse saime, lubati ümbrik jätta väravasse ja hommikul maksame. Kämpa oli päris hea. Veesulin, ilusad mäed ümberringi.
Suundusime Andorra poole. PLaan oli õhtuks jõuda umbes 100km Zaragozast.
Andorra rabas meid ilusate vaadetega
Võtsime suuna Hispaania poole. Annika valis taaskord väga hea peatumiskoha.
Ploomidest kõht täis ja sõit võis jätkuda, kuniks mu rattal sai 100 000km. Peatusime tee ääres, et kiirelt pilt teha ja Raulile intervjuu anda.
Järgmise paar km sõitsime signaalitades, sest miks mitte…
Järgmine kämpa lubas, et bassein on avatud. Pakkisme asjad lahti ja peale tuli selle reisi kõige hullem vihm
Kõik tulid kohalikku restorani peaaegu paljalt ja riietus restoranis sees, sest väljas lihjtsalt sadas nii tugevalt.
Selgus, et tegu oli rahvusvahelise alasti matkamise päevaga. Me ei saanud seda jätta tähistamata. Kuna lubati, et bassein on lahti, siis läksime ujuma.
Vees olid ka hülged
Telgid olid saanud korralikul uputada, niiet hommikul kuivatasime neid päikese käes
Edasi võtsime suuna reisi tegelikku sihtkohta – Zaragozasse, kus toimus FIM Rally.
Huvitava kokkusattumusena oli FIMil kohal ka Linas, kellega ma olin tegelikult kohtunud 3 aastat tagasi Hiiumaal, kui oma Twinni mootorikaane puruks kukkusin. Meile mõlemale tulid näod tuttavad ette. Linas kutsus meid Leetu külla.
Järgmine päev viidi meid Monasterio de Veruela-sse.
Kõik ratturid aeti ühte saali kokku ja osalesime siis missal. Urmas pärast rääkis, et püha isa oskab eesti keelt, on eestis elanud ja õppinud, aga otsustas, et hakkab usklikuks.
Ühel hetkel helistas Raul, et jookske kiirelt tagasi, buss juba sõidab. Saime kenasti peale ikkagi ja meid viidi linna lõunat sööma.
Olin veidi skeptiline, et kas paella sisemaal ikka aitab süüa.
Õnneks aitas. Ka läks söögiga väga kiirelt.
Võtsime suuna Zaragoza poole uuesti.
Õhtul kutsuti ka Eesti lavale.
Pühapäeva päeval pidi olema rahvaste paraad. Juba oli teada, et 2 ratast sõidavad hommikul minema
Meie aga suundusime rahvaste paraadi kogunemispaika.
Rahvaste paraadi ajal tõusis temperatuur 45 kraadini. Me ei saanud väga palju korraga sõita, sest liiklust oli pandud regulleerima ainult 6 politseiratast. Pidime tihti seisma ja ootama löömava päikese käes.
Annika rattal hakkas punane tuli põlema, ratast enam jahutust ei saanud. Raulid otsustasid, et nad peavad saama edasi liikuda, et ratas jahtuks ja otsustasid lahkuda Eesti poole.
Õhtul valiti FIM Rally võitjaks Itaalia. Karika kastis asub aga üks pilt:
See kast tehakse lahti ainult selleks hetkeks, kui karikas üle antakse. Karikas ise võetakse uuesti tagasi ja asemele antakse aukiri
Esmaspäeva hommikul peale FIMi läksime eraldi suunades. Kes sõitsi Eestis poole, kes Portugali ja kes mägedesse. Mina siis viimasesse. Mul oli plaanis ratas paariks päevaks seisma panna ja mägedes matkateid avastada.
Asula oli väga spartalik. Elekter oli ainult siis, kui tuulegeneraatorid või päikesepaneelid töötasid. See tähendas, et siis sai ka WCs ja pesus käia. Aga muidu väga lahe kogemus. Oma uudishimuga läksin kohe ühte rada avastama ja ei vahetanud jalatseid ära. Plätadega jalutades sain kohe esimesed villid, mis ka katki läksid.
Kokku olin seal 3 päeva ja otsustasin Jaanusele ja Ahtole Portugali järgi sõita.
Järgmisel päeval võtsime suuna Douro jõe poole, et mööda orgu Porto suunas sõita. Vaated olid tõesti väga head.
Küll aga tabas meid ootamatus, kui 2 noort tüdrukut Jaanusele tagant sisse sõitsid. Me ei saanud kohalikust keelest aru ja nemad inglise keelest. Kuna ei tundunud meil väga miskit katki olevat, siis otsustasime edasi sõita.
Ma olin ostnud just Decathlonist endale ka haamri vaiade maasse tagumiseks. Sellest oli palju abi, kui Jaanuse raudu õhtul hakkasime sirgeks taguma.
Seal samas kämpas tahtis Ahto merre ujuma minna, aga valis GPSi järgi vale suuna. Pikk matk sinna ja meile avanes kõrgelt vaade Atlandi ookeanile
Hommikul ärkasin väga valusa jalaga. Villid, mis olid katki läinud, olid nüüd veidike põletikulised. Võtsime suuna Cabo da Roca poole.
Lonkasin ka kohale ja tegin pildid ära
Valisime järgmise kämpa, nautisime ilma ja ärkasin hommikul lennuki pikeerimismüra peale
Hommikul suundusime Benagil koopaid otsima
Otsustasime ujuma ka minna. Soolane vesi aitas veits jalga. Aga Jaanus oli leidnud poest villiplaastreid. Need läksid peale ja jalga hakkas kohe kiirelt paranema.
Järgmises kämpas oli väga rahulik, kui välja jätta rongid ja muu müra
Võtsime suuna Tarifa poole. Nägime, et selleks on 2 teed: kas laevaga, või läbi Sevilla. Valisime teise variandi. Tarifa kämpasse jäime veel üheks ööks.
Hommikul suundusime kergete ratastega Tarifa asulasse sisse, et kõige lõunapoolsemas tipus ära käia.
Kindlus oli kinni, infot ei kusagil, kuidas ligi saab.
Mingi hetkel märkasime, et grupp rahvast liigub värava suunas kiirelt. Läksime ka uurima ja selgus, et ühest turisti infost saab osta pileteid ja “peale lõunal” on järgmine grupp. “Peale lõuna” on nende jaoks kell 7 õhtul
Otsustasime sellepeale minna Gibraltarile ja õhtul tagasi tulla.
Gibraltarile pääsemiseks oli korralik ummik. Ma sõitsin autodest mööda kuniks olin rivis kolmas. Siis tuli ka mitu rollerit ja ratast ütlema, et “tule edasi, võta pass ja tule edasi, mis sa passid siin”. Teistele ma seda infot kuidagi edastada ei saanud, nad ei splittinud. Sõitsin Gibraltarile sisse ja helistasin neile, et tulge autodest mööda, sellega kõik arvestavad. Sain natuke oodata kuniks nad jõudsid.
Andmeside tuleb välja lülitada, sest Gibraltar pole EUs.
Kui kusagil on üle väljaku röökimine, siis peaaegu alati on see vene keeles.
Teel Tarifa poole oli jälle metsik ummik. Aga surusime sellest läbi, et jõuda giidi juurde.
Hommikul võtsime suuna kanjonisse ehitatud linna.
Jaanus oli mitu korda õelnud, et kui teele jäävad kohalikud apelsinid, siis ta tahab osta.
Õhtune kämpa oli taaskord väga hea.
Ja hommikul läksin varakult ujuma, nagu see on traditsiooniks saanud, kui ma motikaga reisin. Tavaliselt käin ujumas 6 aegu, mõnikord varem
Järgmine koht, mida tahtsin külastada, oli Calahorra loss.
Sinna sõit oli huvitav. Mulle antud juhiste järgi tuli pea 20km enne linna kiirteelt maha keerata ja minna kiirtee hooldustee peale, sealt sõita põldude vahele, läbi majandi kunis jõuad serpentiinini, mis viib üles. Ülessõit oli päris huvitav, enne viimast tagasipööret oli roopaid parandatud killustikuga, mis oli aga väga pehme. Jaanusel õnnestus seal külili saada. Tegelikult oleks sinna saanud ka linnast seest.
Sõitsime rahulikult alla, Ahto ees, Jaanus teisena ja ma siis viimasena.
Raulil oli aga sünnipäev ja me saatsime talle järgmises kämpas tervisi. Kämpas endas tekkis aga arusaamatus, et milline on meie koht, sest meile antud platsil oli matkaauto. Kiirelt leiti meile uus plats.
Meil oli 2 artisti laval, kes suutsid kõik popid laualud täiesit mööda laulda
Hommikul läksin taaskord ujuma
Tagasi tulles ootas värava taga üks naisterahvas, kellel oli seljas kohaliku kämpa töötaja särk, mis oli mitu numbrit väiksem. Naine ise oli räpane ja ootas, et ma koodi sisestaks, et siis väravast koos minuga sisse tulla. Ma teadsin, et teisel pool on turvamees, niiet lasin ta siis otse turvatöötaja juurde. Muidugi turvatöötaja võttis ta kohe rajalt maha ja kui ma sealt juba lahkusin, tulid sinna ka kohalikud töötajad. Naisterahva näol ei olnud tegu kohaliku töötajaga vaid ilmselt varga või kellegi sellisega.
Otsustasime Valencias teha ratastele hooldused ja minna Oceanograficusse.
Õhtul otsisin kohalikke töökodasid ja leidsin mingi Honda esinduse, mille reviewed olid väga head. Sõitsime hommikul kohale ja tõesti tegu oli suure esindusega, palju rattaid jne. Üks töötaja oskas inglise keelt ja proovis meid aidata. Selgus, et nad ainult müüvad, nad ei hoolda, nad panevad rattad valmis müügiks ja kõik. Hoolduse kohta ei osanud midagi õelda. Kui soovisime õli osta, siis õeldi, et võivad müüa, hea hinnaga, 400€ ja 20 liitrine kanister. Inglise keelt oskav töötaja andis meile sellepeale teise poe, et ehk on seal rohkem abi. Mingi kohalik motovarustuse müüja. Sõitsime sinna ja selgus, et nad ei saa ka aidata, küll aga müüvad õli väiksemates kanistrites. Otsustasime ära osta ja mõtlesime, et vahetame suvalises kohas ära ning vana õliga vaatab, mida teha saab. Õhtul kirjutasin Johnile, kes on TETi autor, et kas tal kellegi hispaanlase kontakti. Ta ütles, et suhtles just ühe kohaliku autode hooldusketiga Rodi, kes tundusid väga sõbralikud olevat. Otsisin teele jääva Rodi, enne järgmist laagrit sealt läbi käia.
Võtsime suuna Barcelona poole, et Jaanuse tütrele Barcelona ülikoolist pilt teha.
Esimene Rodi oli nõus kohe meie vana õli tasuta vastu võtma. Nad andsid ka kanistri, et saaksime õli ratastest kätte. Vana Tallinn leidis kohe kasutust.
Kiirteel aga nägime esimest Eesti rekkat, mis kohe järgmisse tanklasse järgi tuli. Kutt oli teel Eesti poole ja ka mootorrattur muidu. Rääkis, et oli käinud Marokos tsikliga.
Sõitsime laagrisse ja enne, kui saime varustuse seljast, tuli juurde üks hollandlane, kes küsis, et “kas õlut tahate?” Talle pidavat ratturid meeldima ja surus meile õlled pihku.
Hommikul läksin taaskord ujuma, nagu traditsioon ette näeb. Sel korral aga oli punane lipp asja eest. Lippu muidugi nägin hiljem. Laine oli selline, et viib kaasa. Õhtul viis mööda rannariba, aga hommikul viis juba merele. Sügavaks läks ka kohe, 2 meetri kaugusel rannast.
Sõitsime mööda väga kurvilist teed Prantsusmaa poole, et õhtuks kindlatsi Itaaliasse jõuda. Prantsusmaal toimusid rahutused ja me arvasime, et targem oleks kiirelt läbi suruda.
Ei jõudnud aga nii kaugele, niiet otsisin taaskord randa kämpa
Esimest korda sellel reisil leidis ventilaator kasutust:
Hommikul ujuma minnes selgus, et värav on tabas
Kirjas oli, et kell 8:30 tehakse lahti. niiet suundusin siis ringiga. Kell 8:20 läksin värava juurde aga kedagi ei olnud näha. Kell 9 ei olnud ka keegi tulnud. Jalutasin uuesti ringiga laagrisse ja üllatuseks oli teistel kõik pakitud, ma ei olnud alustanudki veel.
Võtsime suuna Itaalia poole, et veel mägesid näha. Teel ostsime head jooki
Otsustasime ka Monacosse minna
Monacos tuleb ka telefon välja lülitada, sest Monaco ei ole Euroopa Liidus.
Sõitsime veidi vormeli rada ja suundusime Itaaliasse Garda järve poole.
Õhtul kell 10 oli ka veel 37 kraadi sooja, mõtlesin, et huvitav, palju päeval oli. Garda järv aga oli täpselt nii kaunis nagu mäletasin. Kämpa öine töötaja soovitas Garda järve läänepoolset külge sõita, aga meil oli aega juba vähe ja sellepärast otsustasime selle vahele jätta.
Hommikul muidugi uuesti ujuma
Austrias tekkis probleeme kämpa leidmisega. Ilmselt kommunikatsiooniprobleem hoopis,aga meid saadeti mitmest minema. Lõpuks õnnestus mul saada kämpa samal ajal kui Ahtol. Kuna Ahto oma oli järve kaldal, siis otsustasime sinna minna. Tegu oli taluga, kus olid ka vastavad aroomid. Igal pool kehtis sularaha.
Tegime vea ja panime telgid üles, mis läks meile aega maksma. Jalutasime lähedal asuvasse linna ja selgus, et süüa enam ei saa. Ühest hotelli restoranist aga oli kelner nõus meile toasti ja bratwursti tegema.
Öösel käisin järves pesemas, sest ei kavatsenud maksta raha sooja vee eest. Hommikul kell 7 läksin uuesti
Kui teised end üles ajasid, siis tahtsid ujuma minna, niiet läksin ka kolmandat korda.
Olime teel otsejoones koju, Tšehhis palusime mingit kohalikku toitu, saime.
Ühel hetkel oli mul kiirteel selline väsimus peal, et kartsin, et jään magama. Palusin peatust. Kui Ahto mu kõrval seisma jäi, lõi aurupilve üles ja selgus, et tal radikas katki.
Kohapealt sai mingit leakstopi ja proovisime siis remontida. Minul olid ainsana tööriistada kaasas.
Saime lekke kinni ja sõitsime lähimasse kämpasse
Seal oli ka üks Eesti pere, kellega lähemalt rääkida ei õnnestunud. Aga ka seal ei saanud me süüa, kuigi õeldi, et köök on lahti.
Võtsime suuna Poola, Linas ootas meid Leedus, aga ei olnud kindel, et enam jõuab.
Tegime Suwalkis siis viimase ööbimispeatuse ja hommikul suundusime Eestisse.
Kell 7 õhtul olime kohal
11684km.
Natuke stati:
- 25 ööd telgis, 2 ööd sisemajutuses.
- Rattaga ei sõitnud 2 päeva
- Keskmine kütuse hind 1.70€
- Kütuse alla läks 1028.66€
- madalaim kulu 4.1l/100km, kõrgeim 6.40
- keskmine paagitäis läks maksma 19.05€
- Kalleim kütus 2.339€ (Saksamaa), odavaim: 1.42 (Poola)
- Pause tegime iga tund
- Majutus: kalleimad kämpad 60€/öö 3 inimest.
— saksamaa kämpa maksis 8.90€ öö/in
— prantsumaal 11€/inimene
— hispaanias 16-20€/inimene (sõltus tärnidest)
— itaalia kämpa 25€/inimene (5 tärni kämpa)
— austria talukämpa 12€/inimene
Sõites sai selgeks, et peatusi peab tegema tihti. Isegi jalgratturi püksid ei aidanud väsimuse vastu. Kanni tunne ütles, et 30 minti on sõidetud. Nihelemine hakkas 45 minutiga. Tunniga tuli leida peatus.
Mingil imelikul põhjusel ei lase Swetrack võtta kogu rada korraga välja.