Olen jaotanud blogi kahte ossa. Teine osa asub siin
Ettevalmistus
Algselt pidime minema sel aastal Picos de Europa-sse ja Marokkosse, aga Preedik leidis organiseeritud matka Himaalajasse, mis ei maksnudki väga palju. Ta ise loobus kiirelt, aga üks sõber hakkas orgunnima ja nii me siis otsustasime ka, et läheme Indiasse. Organisaator hüppas siiski alt, aga Antsuga me jäime kindlaks, et läheme. Muidugi oli veits hirmus seda 30% rahast kanda Indiasse, sest äkki on tegu petturitega, aga võtsime riski. Ükski veebis kättesaadav hinnang ei õelnud, et tegu oleks petturitega. Aga India on India.
Kogu meie matkavarustus pidi mahtuma 30L seljakotti, sest ei tahtnud riskida, et pagas kaduma läheb ja siis varustuses ilma oleme. Ehk siis osa varustust läks kotti, osa selga.
Kaasa pakkisin:
- vihmavarustus
- vahetuspüksid
- t-särke 3tk
- spordisärke 2tk
- soe jope
- aluspesu 3 paari
- sokke 4 paari
- kindad, gore-tex ja tavalised
- kaamera (DJI Action 4)
- mälukaardid (2x 256GB + 1x 512GB)
- Cardo
- Supershirt (selga)
- Jope (selga)
- neeruvöö (selga)
- Badlands Pro püksid (jalga)
- Saapad Rev’it Expedition GPX (jalga)
- Pass (ja 3 koopiat)
- Juhiluba koos rahvusvahelise juhiloaga
- Viisa!!!
- Revolut pangakaart
- kõrvatropid
- Soe pesu (adventure spec)
- juhtmeid terve hunnik
- mingi seebi kujuline shampoon
- hambapasta ja hambahari
Lisaks telefonile uus ümbris, mille saab kaela riputada. Saab kiirelt mägedes pildistada, sõitmise ajal. Aga tegelikult seda ei kasutanud. India liiklus on selline, et lenksult naljalt käsi ära ei võta. Enne reisi ostsin juurde:
- uus kiiver, võimalikult väike. Valik langes Scorpioni valgele lõua-osata kiivrile
- uus käekell, sest Apple Watchi aku ei pea vastu lihtsalt. Garmini käekell teeb sama asja ja aku peab nädalaid
- neeruvöö; sai valitud selle järgi, mis SuperShirtiga kokku läheb
- AdventureSpec soe pesu.
Lugesin Redditist, et Indias ei ole e-simmid lubatud. Otsustasime, et ostame lennujaamast sim-kaardi, aga ma ühtlasi mõtlesin, et Airalos on tegelt India sim olemas, niiet võtan sealt ka. Maandudes selgus, et e-sim töötab küll ja lennujaamast tegelikult sim-kaarti ei saagi. Lisaks on vaja kohalikku numbrit, kuhu saadatakse kood, millega kaardi aktiveerid. Ja dokumente kah vaja, kohalikke. Ehk siis lihtsam on mitte osta. e-sim tegelikult töötab ainult Delhi ümbruses, kaugemal mägedes enam ei toimi.
Reisi algus
Lendasime 8ndal augustil Tallinnast Istanbuli ja Istanbulis Delhisse. Tallinnas abistas Turkishist hea tuttav meid kohtade ringi broneerimisega, niiet saime jalaruumi juurde.
Viimane oli öine lend ja jõudis kohale kohaliku aja järgi kell 4:28. Immigratsioon võttis aega, aga kui välja lõpuks saime, siis tegin vea ja astusin lennujaamast välja.
Delhis enam siis lennujaama sisse ei saa. Tahtsime taksot võtta ja saime kohe esimese petturi, kes lubas ACga autot, ja siis sõites viitas, et AC on aknad. Maksime vist mingi 600 kohalikku selle eest (üldjoontes jaga 100ga, et saada eurod). Võtsime suuna kesklinna, et seljakotid maha jätta. Aga lääne-inimesena ei mõtle kohe selle peale, missugune India raudteejaam on (kus oli pakihoidla). Läksime sellepeale üldse parki, et maha istuda ja edasi mõelda.
Google ütles, et kell 9 tehakse Burger King lahti. Õhuniiskus oli talumatu, temperatuur kell 6 juba 30 kraadi. Burger Kingi saime kell 9 ligi ja sõime, ajaisme kohalikega juttu. Igal sammul prooviti selgeks teha, et kutid, kes meid mägedes ootavad, on petturid. Hakkas juba kahtlus tekkima, sest näidati ka uudiseid ja artikleid, et mägedesse ei saa ligi, teed on kinni jne. Me soovisime aga kuhugi korraks pikali heita, niiet üks kohalik soovitas meil turistibüroosse minna. 30 kohalikku raha ja rikša meid sinna ka viis. Seal organiseerisime endale lennupiletid Leh-st tagasi Delhisse ja külastuse Taj Mahali reisi viimsael päeval. Sama härra orgunnis meile ka hotellid kohe samal päeval ja reisi viimasel päeval. Ta palus oma autojuhil meid hotelli ära viia ja meil selle eest maksta 300 kohalikku. Sama härra proovis meid veenda, et mägedesse ei saa muudmoodi, kui lennukiga ja pakkus meile 900€ eest matkamist Kašmiiris ja siis motomatka edasi Leh-sse. Google maps kinnitas ta sõnu, et teed on Bhuntari poole on kinni. Sellegi poolest otsustasime, et läheme Bhuntarisse õhtul bussiga. Autojuht viis meid hotelli ära ja me käisime pesus ja tegime kiire uinaku. Delhi liiklus on hull, väga hull.
Kell 7 pidi meie buss välja minema. Jalutsaime kiirelt bussipeatuse poole, teel hakkas hullult sadama. Võtsime rikša ja leppisime kokku, et see 1km maksab 20 kohalikku. Kohapeal hakkas ta aga nõudma 200, Ants maksis 50 ja saatis venna minema. Bussi lounge oli täitsa viisakas. Ants tõmbas kohaliku äpi ja jälgis bussi teekonda. Buss tuligi kenasti kokkulepitud ajal ette
Bussis oli ka jalaruumi korraliku ja tooli sai kenasti alla lasta, ilma, et tagaistujat väga segaks. Teel Bhuntarisse oli 2 peatust aga google oli kindel, et teed on kinni. Vahepeal aga tuligi teavitus rakendusse, et seoses üleujutusega on meie peatuse asukoht muutunud, uus asukoht on Kullu. Kirjutasime kohe sellest kohalikele ja nad ütlesid, et “do not worry, it’s the same place”. Rahuli nimeline mees pidi meile vastu tulema.
Jõudsime Bhuntarisse peale 12h bussisõitu ja Rahul oligi meil vastus. Kohe võttis meie asjad ja pani autosse ning viis hotelli.
Tegime kiire uinaku ja päeval tulid üksaeg kutid kohale, et meid nüüd juba amelikumalt tervitada. Rahul, Akshay, Surya. 3 venda, kes siis seda ettevõtet veavad. Tegelikult nad pole vennad, nagu hiljem selgus, vaid nõod. Pole suur vahe, aga see lahendas ära ühe müsteeriumi, millest hiljem räägin.
Küsisime endale rattad juba varem kätte, sest teised pidid saabuma alles järgmine ja ülejärgmine päev. Ehk siis meil oli aega. Kuti lubasid, et järgmine päev annavad rattad ja lugesid sõnad peale, kuidas Indias sõita. Kui me neile planeeritud teekonda näitasime, siis ütlesid, et “teate, ärge minge sinna, tulge parem meiega, meil on vaja omi asju ajada aga hea meelega näitaksime teile, mis toimub ja tutvustaks piirkonda. Me peame nagunii siin ringi sõitma, saate kaasa tulla”. Olime nõus.
Niiet too päev läks tegelikult puhkamise alla.
Järgmise l päeval hommikul olid britid ka kohal, neil oli veel omaette seiklus sinna jõudmine. Aga nad tahtsid puhata ja seega sõitma ei tulnud. Akshay ja Surya tulid hommikul kohale, kuigi vihma sadas, ütlesid, et nad sõidavad, kui meie sõidame. Nad tulid saateautoga ja kaamerameestega. Selgus, et nad hakkavad ka meid filmima. Läksime kohe linnamõllu, Akshay ees, meie järgi. Nad viisid meid ühe kurvi peale, et seal lihtsalt saaksime loodust nautida
Tee sinna oli väga mudane, meie ratastel all aga tänavarehvid. Akshay ütles, et sai aru, et me oskame sõita, kohe, kui nägi, kuidas me ratta selga istusime ja rattad üle vaatasime. Sellepärast usaldas meid ka viia vähe raskemat teed pidi
Suundusime külla, kus saime juua kohvi ja massala teed. Akshay uuris, et kas oleme nõudus pudingut sööma. Olime.
Meid viidi kohalikku külatemplisse
Meile õeldi, et me oleme esimesed valged mehed selles templis. Ei uskunud. Sööki serveeris meile ei keegi muu kui Rahul. See oli tema ülessanne seal templis. Templis oli väga palju rahvast, sest nad tähistasid Shiva ja mussooni viimast pühapäeva, Mulle tõmbas tähelepanu, et ülejäägid ja prügi visatakse templi ette maha. Pärast küsisin selle kohta ja õeldi, et see on koertele. Kui koerad on ka kõhud täis söönud, siis põletatakse prügi ära. Üldse oli kogu see Kullu piirkond palju puhtam, kui Delhi.
Kui saateautot järgi ootasime, siis Surya rääkis, et pidi iga päev ronima 4km mäest alla ja üles, sest autoteid tema kodukülla ei lähe. Ta mängis kriketit ja sellepärats oligi sunnitud iga päev ronima. Mul oli aga müstika, et kui temple oli Rahuli sünnikülas, siis kuidas Surya seal üles ei kasvanud. Reisi lõpus ütles Akshay, et nad on nõod, mitte vennad, aga igas promos ütlevad, et vennad. Nii on lihtsam. Sellepeale küsisin ka üle, et kas me ikka olime päriselt esimesed valged seal templis ja ta ütles, et jah. Valge üldiselt ei viitsi ega taha sinna minna, meie aga avaldasime ise soovi. Ja meil oli aega ka. Igatahes oli see põnev kogemus.
Rataste proovipäev kogu seltskonnale!
Järgmisel päeval oli juba peaaegu kogu reisiseltskond koos, ainult Steve oli puudu, kes ei saanud lennukile, sest unustas viisa teha. Ta viisa kinnitati kiirelt ära ja päevase hilinemisega ta ka saabus.
Aga, et India liiklusega harjuda ja saaks ka rattaid tundma õppida, siis korraldajad viisid meid kõrval asuvasse linna, mis on venelaste ja isreali kodanike seas väga tuntud. Seal kasvab kanep lihtsalt niisama tänaval.
Õhtul oli pidulik osa, kus meile tutvustati kogu matka, räägiti ohutusest ja anti kingitused
Matka algus
Matk algas juhuslikult mu sünnipäeval, mil oli esimene pikem sõit. Kaameramees ja Surya tulid kohe hommikul õnnitlema.
Enamus päevi olid sarnase päevaplaaniga: varakult üles, 1-2h sõitu, siis tee joomise peatus, siis veel 1-2h sõitu ja siis lõuna, siis veel 1-2h sõitu ning siis tee joomine ja peale 1h sõitu hotell.
Akshay uuris, et kas tahavad Sissu juga vaatama minna, sõit sinna on 10 minti ja väike jalutuskäik kah. Otsustasime, et läheme.
Selgus, et üle jõe saamiseks peab zip-line kasutama ja teisel pool oli ikka motovarustuses paras katsumus joani jõuda
Peale Atal tunnelit loodus muutus. Enne oli roheline ja metsane, peale tunnelit olid alles ainult pöösad. Jispa poole sõites hakkas aga vihma sadama. Nagu üleval oleval pildil näha, siis mul ei olnud vihmavarustust seljas ja jopel isegi käiseid mitte. Päris jahe oli.
India liiklus ei andesta. Üks kaaslane jäi piirde ja auto vahele kinni, otse meie ees aeti lammas alla. Lammas jäi ellu. Ka meie reisikaaslane sai ainult ehmatuse. Aga Akshay ütles korduvalt, et India ei ole algajale.
Kuna mul oli sünnipäev, siis otsustati kook välja tuua ja laulda. India traditsiooni järgi peab sünnipäevalaps koogi lahti lõikama ja parim sõber talle juppi söötma… nagu Eesti pulm.
Õeldi, et viimane päev internetiga ja järgmine kord on nett, kui Leh jõuame.
Hommikul suundusime kõrge mäeületuse poole, 4850m. Akshay soovis meile näidata ka ühte ilusat teed, aga kuna see oli kinni, siis sõitsime lihtsalt ühte orgu ja tagasi. Orus tegime pilte ja suundusime telklasse. Ööbimine oli 4200m peal. Õeldi kohe, et see saab raske olema, sest me pole aklimatiseerunud ja ööd mägedes on külmad.
Mina: “yes”
Paduvihm sekundi pealt. Mägedes nalja pole
Startisime väga varakult hommikul 7. Hommikusöök oli 6. Ühel kaaslasel oli tekkinud kõrgushaigus ja ta otsustas autos edasi sõita. Ees ootas meid 21 bends nimeline mäeületus.
Tol päeval oli 3 kõrget mäeületust, mul jäigi viimane pildistamata.
Õhtuks jõudsime Leh-sse ja järgmine päev oli puhkepäev. Meil Antsuga rattaid välja ei vahetatud, aga teised said uued 411’d. Meie omadel oli nimelt LA numbrimärk ja teistel HP. Teised said ka nüüd LA numbrimärgiga. Ladakhi valitsus olla nimelt ära keelanud teiste numbrimärkidega masinate sõitmised mägedes. See on küll India seaduse vastane, aga kedagi ei huvita. Niisiis peavad kõik tuuride korraldajad rentima Leh’st uued rattad.
