Olen jaotanud blogi kahte ossa. Esimene osa asub siin
NB! Panin iga päeva kohta ka kõrgusinfo graafiku üles, seda ka esimeses osas
Puhkepäev Leh-s
Puhkepäev Leh-s oli vajalik nii kehale, kui ajule. Leh asub 3500m kõrgusel ja õhk on väga kuiv. Sooja oli üle 20 kraadi koguaeg, kohati isegi üle 30. Esimesel õhtul läksime linnapeale vaatama suveniire, otsustasime ka, et ostame endale vähemalt ühe kohvri kaasa. Lisaks oli meil vaja sularaha. Käisime 3s erinevas automaadis, viimasest saime 10000 kätte.
Linnas jalutades saime kokku veel ühede lääne ratturitega, kes ütlesid, et Pangong järve äärde ei pääse, tee peal on 3 suurt jõeületust ja viimases uppus üks mootorrattur. Politsei on nüüd kogu selle tee kinni pannud. Vee tase pidi väga kõrge olema. Uurisime kohalikelt ja nad ütlesid, et oli tõesti intsident ja nad ootavad vastuseid. Kui on ohtlik, siis on alternatiivne tee.
Õhtul anti meile valida, et kas järgmine päev läheme koos Akshay ja Rahuliga kultuuriprogrammi või veedame päeva hotellis. Me Antsuga olime kohe nõus minema ekskursioonile, teised olid kahtlevad. Hommikul olid aga peaaegu kõik kohal, välja arvatud singapuurlased ja Chris. Chris ei tundnud end ikka veel väga hästi ja otsustas puhata.
Sõitsime bussiga lähedal asuvasse Hemise kloostrisse. Koolistris väga palju pilte ei tohtinud teha.
ja peale seda plaanisime sööki ja siis Thiksey kloostrisse.
Lõunat pidime sööma Karu sõjaväebaasis, aga seal ei olnud elektrit, niiet sõitsime edasi. Järgmises kohas tellis Steve lauda 6x KitKat piimakokteili, 6x hamburgeri ja 5x coca-cola.
Linna tagasi minnes otsustasime osta 2 kohvrit ja need hotelli jätta. Pidime samasse hotelli viimaseks ööks tagasi tulema. Hotell ladustamise eest vist raha ei küsinudki. Ostsime ka suveniirid ära, Ants soovis väga mediteerimiskaussi ja ta ei suutnud seda esimese hooga laulma panna. Mul aga õnnestus suht kergelt 🙂
Meile õeldi, et järgmine õhtu saame veel wifit kasutada ja siis oleme kuni reisi lõpuni levialast väljas.
Khardung La, Buddha ja kaamlid
Järgmisel hommikul startisime suhteliselt varakult ja läksime tankima. Tanklas nägime päris “huvitavat” vaatepilti, mille kohta Akshay ütles “pack of sheep”. Nimelt korraldavad seal kandis ka teised sarnaseid tuure ja üks neist sattus olema samal ajal tanklas. Täiesti organiseerimata ja tundus, et seal ei olnud just väga palju rattureid, kes oskaks mootorrattaga ka sõita. Tanklast välja sõites pidime hakkama sellest lambakarjast nüüd mööda sõitma. Teel olnud veokid kahvatusi selle kõrval, mida need tegelased korraldasid. Rattaga sõita nad küll ei osanud…
Aga Khardung La ootas meid, üks maailma kõrgeimaid teid. 5 359 meetrit merepinnast.
Akshay hüüdis korduvalt, et teeme kähku pildid ja sõidame edasi
Sõit jätkus ja õhtuks lubati, et saame kaamlitega sõita.
“maja taga, aga ärge jõkke kusege, sealt nad võtavad tee vee”
Aga enne kaamleid käisime veel suure Maitreya Buddha kuju juures.
Vihma hakkas korralikult kallama. Meile õeldi, et tuleb liivatee ja peame hoidma üksteisest distantsi. Reaalselt oligi liivatee, aga vihm tegi selle väga kergeks. Saime valida, et kas läheme hotelli ära või sõidame kaamlitega. Osad otsustasid hotelli kasuks, sest pidime ootama pool tundi. Vahepeal lasime vibuga, et aega parajaks teha.
Õhtul saime viimast korda enne reisi lõppu wifit kasutada. Õeldi, et sõidame välja väga varakult, kell 5:30 peavad olema asjad autos, start on kell 6. Kui politsei meid läbi ei lase, siis 10-12h sõitu.
Pangong järv! Üks mu oodatud sihtkohti!
Start oligi kell 6 ja võtsime suuna Pangong järve poole. Pangong järv on maailma kõige kõrgemal asuv soolajärv. 35% järjest on India poolel, ülejäänud Hiina. Hiina on kogu ala ära militariseerinud, ainuüksi sel aastal avasid nad uue sõjaväe jaoks mõeldud silla. Aga India ka ei maga.
Politsei oligi tee kinni pannud ja meid läbi ei lasknud. Ka alternatiivne tee ei olnud kasutatav niiet ei jäänud muud üle, kui võtta suund tagasi Leh poole. Ehk siis Khardung La-st sõitsime uuesti läbi, sel korral seisma ei jäänud.
Tee peal pilte ei teinud, küll aga oli 2 pausi. Üheks kohas pandi aga tee meil kinni, sest tanki toodi mäest alla. Ootasime vast mingi 30 minutit seal.
Tegime kiired pildid Chang La mäeületusel
Edasi liikudes hakkasid väikesed veeületused kah tulema, lisaks nägime tee peal ühte välja sõitnud suurt veokit, mis ilmselt vastu tulnud tanki tegelikult alguses vedas.
Peale lõunapausi jõudsime Pangong järve äärde.
Tee oli kinni ja Akshay ütles, et kui tee vabastatakse (ekskavaator juba kaevas), siis “valmistuge jõeületuseks”.
Selliseid jõeületusi tuli veel ja veel ja veel. Ühel hetkel tegime peatuse, et lihtsalt pildistada ja Chris ning Steve tahtsid meie 450cc masinaid proovida
Viimase jõeületusega läks asi karmimaks. Akshay, Chris ja Steve olid läbi jõe saanud ja ma sõitsin sisse. Mu tagaratta alla aga lendas suur kivi, mis mu hoo kohe seisma pani. Järgmine kivi tabas mu esiratast, mis mind peaaegu tagaskaalust välja viis. Kolmaskivi lendas jalga, mis surus vee aga pükstest sisse, niiet mu saabas oli kohe vett täis. Palju gaasi ja sain läbi vee. Rahul arvas, et ta tuleb enne Antsu läbi ja jäi peaaegu rattast ilma. Ants, Rahul ja mehhaanik hoidsid ratast kinni
Kui kõik veest olid läbi saanud, siis sõitsime hotelli ja otsustasime ujuma minna. Pangong järves ujumine oli üks mu reisisihtmärkidest. Vesi oli “meeldivalt” jahe.
Uurisin, kuidas saaks saapad kuivaks. Mulle leiti 3 väikest lehekest. Natuke aitas, aga hommikul sai ikkagi üks kilekott jalga pandud. Tahtsin teist kilekotti veel, aga neil ei olnud, küll aga oli mingi toote kilepakend. See läks käiku. Ja mu botased läksid pudelipakendisse, et need ei määriks ülejäänud riideid seljakotis ära.
Eelviimane päev. Umling La
Meile õeldi kohe, et mitu jõeületust tuleb. Üks kohe hommikul ja üks õhtul. Ja päeval pidime Umling La-le ka jõudma.
Mitmed jõeületused olid sellised, et esimese hooga ei mäletanudki neid.
Ühel hetkel Bruce kukkus ja otsustas, et sõidab autos natuke aega. Sõjavägi oli veel ühe tee kinni pannud, väidetavalt cloudburst silla ära viinud. Ilmselt nii oligi, sest meid suunati kontrollpuntki, kus enam ei piisanud dokumentide koopiast. Taheti ikka originaalpasse jne saada. Kontrollpunktis olev sild oli ajutine, jões vaatas vastu üks ekskavaator. Kontrollpunkt oli väga tiheda liiklusega, kõiki kontrolliti.
Umling La lähedal tegime tee peatuse ja nägime paari muud ratast, kui Royal Enfield. Bruce otsustas ise oma rattaga sõita Umling La otsa.
Sõit sinna oli külm, üleval õhku väga vähe. 5880m sai vallutatud!
Ants tahtis veel lund ka katsuda, niiet sai veidi eemale mindud. Igasugune niisama liigutamine sellisel kõrgusel võtab ikka korralikult läbi.
Kui grupipildid tehtud, siis hakkas lund sadama. Allasõit oli omaette ettevõtmine. Akshay sõitis korra kurvi laiaks, hea, et kaljult alla ei pannud, Ants pani visiiri kinni ja jäi hetkeks pimedaks, mis tõttu ka tema sõitis teelt välja, aga kõik läks hästi. Temperatuur oli umbes 5 kraadi. Ootasime, et jõuaks juba tagasi tee joomise kohta, sest seal sai sooja ahju juurde maha istuda.
Akshay ütles, et nüüd edasi on 1 tund sõitu, tuleb suur jõeületus ja peale seda on hotell. Kui jõgi on liiga kõrge, siis on olemas ka alternatiivne tee. Tee oli alguses hea rahulik ja kurviline, liikust sisuliselt ei olnud. Kui teelt maha keerasime, siis Mark seda ei märkand ja sõitis teel otse edasi. Ants märkas, et Mark pani otse ja andis kohe teada, ma hakkasin koheselt signaalitama, et Akshay tähelepanu saada. Akshay sai koheselt aru ka, mis juhtus ja võttis raadiosaatja, et Rahulile teada anda. Selleks ajaks oli 3 kutti juba mööda pannud, Rahul neil sabas. Me otsustasime, et ootame veidi.
Ühel hetkel tuli pilv peale ja Akshay uuris, kas oleme nõus lahkuma ja ta saadab auto teistele järgi. Olime kõik nõus, sest õhtune aeg lähenes kiirelt ja jõge pimedas ületada ei taha.
Ja siis hakkas sadama.
Äike lõi ümber meie, ei olnud just väga meeldiv. Lõpuks saime pilvest välja ja jõudsime ka jõe kaldale. Samal ajal jõudsid sinna ratturid jõe äärest, kes ütlesid, et jõeni ei saa, korralik muda. Nad on 2 tundi juba rattaid kaevanud
Akshay otsustas, et jõge me ei ületa ja ta otsib alternatiivse tee üles. Aga ta ei leidnud seda.
Sõdurid arvasid, et me sõidaks nende järgi ja prooviks ikkagi jõge ületada. Aga tee oli korralik muda, nagu teised poisid ütlesid.
Ants, Bruce ja Morris panid küljed maha,
Surusime jõeni, Akshay näitas, kuskohast jõge ületada ja läksin kohe peale teda sisse. Ta luges sõnad peale, et “annate gaasi, hoiate sidurit all, mitte mingil juhul ei tohi ratas välja surra. Sõidate istudes, aitate jalgadega ratast püsti hoida, jõevool on tugev. Õnneks ei ole väga kõrge”.
Kõik tulid ilusasti, välja arvatud Chris, kes sai minust valesti aru ja võttis suuna Steve poole. Ta arvas, et sõidab väikest lombist läbi, mis tegelikult oli päris sügav. Nagu piltidel näha.
Sakutasin Akshay veest välja ja läksime hotelli kuivama. Teised eksinud jõudsid samal ajal sinna. Kuna leivisid kõlakad, et “eestlastel on mingid soojaks tegevat jooki”, siis pidime selle välja võtma. Aga saabaste kuivatamiseks sel korral paberit ei saanud ja tuli ära kannatada. Akshay lubas, et järgmine päev on 101% asfalt ja temperatuur parem, ehk siis saapad kuivavad kiirelt. (Ei kuivanud, nädal hiljem Eestis tagasi olles ostsin saapa kuivataja ja siis sain saapad kuivaks lõpuks)
Akshay oli mulle lubanud ka, et näen Linnuteed, sest Hanles mitte kunagi vihma ei saja. Seal isegi observatoorium. Aga võta näpust, sadas. Ehk siis Himaalajas jäigi mul tähistaevas nägemata.
Viimane päev ekspeditsioonipäev, Hanlest Leh-i.
Järgmisel päeval alustasime teekonda Leh poole. Hommik oli veits jahe ja taas panna jalga märjad saapad ei tundnud just väga ahvatlev. Aga jalga sai nad surutud. Kohe alguses selgus, et tee on osaliselt kinni ja tuleb põlluteele suunduda. Akshay andis autole teada, et kopp/ekskavaator seisab ka teel ees ja autoga sealt läbi ei saa. Aga meie saime.
Ülejäänud päeva sõitsime Induse jõe orus
Kui õhtul hotelli jõudsime, siis suundusime kohe linnapeale viimaseid asju ostma. Ja kleepse, sest me olime Umling La ja Khardung La nüüd läbi sõitnud.
Pilte sellest ei ole saanud, aga õhtul oli meil viimane koosistumine, kus saime oma motikate võtmehoidjad ja numbrimärgid. Minu ja Antsu rataste numbrimärgid ei olnud küll need, mis meile anti, aga ilus mõte siiski.
Leh-st Delhisse.
Läksime varakult magama, sest meie lend oli hommikul kell 6:55. Morris tahtis meiega koos lennujaama tulla, sest tal oli kell 7:30 lend. Lisaks tuli välja, et Singapurlastel oli ka meiega sama lend. Kutsusime takso kell 4 järgi. Lisaks meile olid veel hotellist minemas inimesi. Meie kohvrid visati väikese takso katusele, rihmadega kinni ei tõmmatud. Ei jõudnud seda üles pildistada. Õnneks midagi kaduma ei läinud. Rahul sattus olema täpselt õues, kui me lahkusime, niiet saime temaga ka kenasti hüvasti jätta. Rahul oli esimene sellest grupist, keda me kohtasime ja ka viimane. Sobiv 🙂
Kui ma esimest korda lugesin kirjeldust: “After breakfast, you are free to book your flight from Leh to Delhi.” arvasin ma, et tegu on külalennujaamaga. Hiljem selgus, et sealt läheb läbi 1 miljon inimest paari suve kuu jooksel.
Hommikul kell 4 viidi meid lennujaama ja sissesaamiseks pidime ootama…
2 lendu läkski väga lühikese ajaga. Üks Indigo ja teine Air India. Meil oli Air India, Morrisel Indigo. Kui lõpuks ukseni saime, siis suunati meid teise ruumi, kus oli 2 X-ray masinat, mis meie kotid läbi valgustas. Aga keegi nagu otseselt ei vaadanud pilte… Siis edasi check-in, kus oli meeletu järjekord, aga härra priority lauas kutsus meid enda juurde. Ja andis meie pagasile “Staff” sildid.. Edasi oli julgstuskontroll, kus koosnes 3st liinist, metsikust hulgast inimestest ja paarist turvamehest. Kõik kotid sisuliselt tõsteti kõrvale ja kelle hääl valjem oli, see ka oma koti turvamehe käest lauale sai, läbiotsimiseks. Antsul valgustati peaaegu kõik uuesti läbi, mul kästi kiiver välja võtta ja saadeti kott uuesti ringile. Kusjuures kott läks esimest korda kõrvale, sest kaamera ja Cardo unusid kiivrisse ja neid paluti mul lihtsalt käes hoida. Kui julgestusest läbi saime (see võttis mingi 30 minutit või rohkemgi?), siis suundusime väravasse. Ainult 3 väravat ja kõik ühes kohas, ainult uksed erinevad. Meie lennuk juba hilines.
Tallinnas on meil checkini ja gate väravate monitorides reklaam jooksmas, aga seda ainult siis, kui lendu ei ole monitorile märgitud. Seal lennujaamas oli aga reklaam tähtsaimal kohal ja kogu lennuinfo oli väike tekstike. Arvasin, et Delhis on vähemalt korras, aga ei, seal on ainult väike riba konkreetse lennu kohta…
Ma arvasin ka, et meid lennutab mingi ATR-72 või analoog, aga eksisin, hoopis suur A320. Bussid olid muidugi täiesti puhas India…
Hermani ja tema isaga saime veel korra Delhis ka kokku ja siis nad suundusid uuele lennule.
Lend Delhisse ise oli täiesti rahulik. Hommikusöök oli halb, aga aitas.
Delhis hakkasime otsima Turkishi kassat, et saaksime checkini ära teha. Aga kassa asub checkin alal, kuhu meid turvamees ligi ei lasknud, sest meie lennuni ei olnud aega 6h vaid peaaegu 24. Ma võtsin ühendust turismibüroo tüübiga, kes helistas Turkishisse ja sai teada, et meil pole mitte Turkishi lend vaid Indigo. Ma ühtlasi kirjutasin Kristjanile Turkishist, kes andis mulle Indigo koodi.
Agrasse! Taj Mahal ja kunstnikud.
Meie autojuht ootas meid saabuvate lendude ukse juures. Ta oli nõus meid hotelli viima või siis kohe Agrasse. Otsustasime Agra kasuks. Suundusime Delhi liiklusesse. Eelmisel päeval oli korralik vihm olnud, autojuht näitas videosid ja pilte. Ekskremendid ujusid tänaval…
Autojuht viis meid sööma, ütles, et hea odav koht, söök on hea. Kõik kohalikud käivad, turistid ei käi. Me läksime Starbucksi ja tõesti oli odav ja hea. Aga turiste nägime kah.
Ühel hetkel hakkas hullult sadama ja siis 1km eemal säras päike. Mussoon hooaeg, ütles autojuht.
Agrasse sõit võttis aega umbes 5h. Kohapeal võtsime peale meie giidi. Autojuht otsis endale sobiva parkimiskoha ja jättis meid giidiga. Ta oleks saanud kogu meie Indias kaasas oleva varandusega minema sõita, aga ei teinud seda.
Tegime Taj Mahalis ringi peale
Ants uuris, et kuskohast saaks külmkapi magneteid. Giid ütles, et siit ei ostaks, et ta viib meid kokku perekonnaga, kes Taj Mahali hooldab ja on 400 aastat seda teinud. Kui tõsi see jutt on, ei suutnud välja googeldada, aga Agra käsitöö galeriisse ta meid viis. Agra linnas ei ole tööstus lubatud, sest kemikaalid värvisid Taj Mahali kollaseks. 1980ndal seega kästi kogu tööstus 100km kaugusele kolida, mis aga omakorda kaotas ära töökohad ja mõjus laastavalt inimestele. Tänapäeval on Agra käsitöö linn, aga elu linnas on ikkagi raske, pettuseid ja vargusi on kõik kohad täis. Ehk siis ei tea, kui tõsi see jutt on, mida meile räägiti, aga tooted on ilusad ja “kunstnik” oli väga rahul oma tööga
Mõned eurod vaesemana me sealt lahkusime. Kuna meil ei olnud sularaha, et maksta Taj Mahali sissepääsu eest, siis giid maksis meie eest selle kinni. Autojuht ja giid viisid meid sularaha otsingule, ühest automaadist saime kenasti kätte ja andsime giidile 2600 + 1000. 2600 olid meie piletid ja 1000 jootraha. Autojuhile otsustasime ka 1000 jotsi jätta pärast.
Delhisse ja Istanbuli
Tee tagasi Delhisse oli pikk, vahepeal läks väga pimedaks ja autojuht laulis mingite youtube videodega kaasa. Poisil oli uskumatult hea hääl. Ta rääkis oma elust ning sellest, et vihkab Delhis elamist, aga see on ainus koht, kus raha teenida. Ja raha teenima peab, nüüd seda enam, et maja sai tulvaveedes kahjustada ja riik ei aita. Juhuslikult oli ta pärit Kullu piirkonnast ja ta isa elas alles seal. Isa oli 90 ja endine sõjaväelane. Pojad pidid ka sõjaväelased olema. Ta ise tahtis ka, aga 3 korda kukkus katsetelt läbi. Leppisime temaga kokku, et ta viib meid hotelli ja hommikul kell 2 võtab meid sealt uuesti peale ja viib lennujaama. Ta küsis selle eest 1300. Teades, et Delhis maksab tegelikult kilomeeter umbe 200, siis olime nõus. Lennujaam oli hotellist 16km kaugusel. Ants kontrollis koguaeg, et ta meid ikka õigesse kohta viiks. Ja viis. Ta ise jäi autosse (või hotelli eesruumi) magama, kui me üles tuppa suundusime. Huvitaval kombel mu kohvri lukk otsustas, et tahab hoopis muu koodiga olla, kui ma talle ette andsin, niiet sai seda veel muugitud. Kell 2 läksime aga alla ja autojuht juba ootas.
Teel lennujaama peatati meid sõjaväe poolt. Autojuht läks välja ja ajas paar sõna juttu, näitas pagassi ja sõitsime edasi. Andsime talle 1000 jotsi + 1300 kokkulepitud tasu. Tundus, et ta jäi rahule. Meie jäime küll.
Ootasime ikka tükkaega, et saaksime lennujaama sisse. Kuna meil pardakaarte polnud, siis pidime piletitega selgitama ja saime lõpuks checkin alale ligi. Läksime Turkishi järtsu, ühel hetkel tuli checkinist härra ja võttis mu passi ära, ma läksin temaga kaasa, et kuhu ta sellega jalutab. Järjekord oli ulmepikk ja härra teatas, et ma olen vales järjekorras ja pean minema Indigo järtsu. Indigo järtsus aga teatasid härrad, et meil on Turkishi lend ja peame minema sinna järtsu. Ants näitas siis Kristjani saadetud koodi ja õeldi, et “te olete õiges kohas”. Checkini tegemine võttis üksjagu kaua aega, lend oli puupüsti täis. Meie seljakotte taheti ka ära võtta, aga keeldusime andmast. Ütlesime, et me ei taha oma kohvreid enne Tallinna, aga seljakottides on meie vahetusriided Istanbuli jaoks. Seljakotid jäid meile alles. Järgmisena suundusime immigratsiooni. Pikk järts ka seal ja kui lõpuks meie jõuti, siis pidime mõlemad aru andma, et kus käisime, mis ratastega sõitsime, kui rahule tuuriga jäime jne. Väga sõbralikud immigratsiooni tüübid olid, aga ei oodanud, et nad nii õhinal kuulavad meie reisist. Peale immigratsiooni oli julgestuskontroll. Järts ka seal oli meeletult pikk. Tekkis juba väike hirm, et jääme kella 6sest lennust maha. Kui meieni järjekord jõudis, siis panime oma vedelikud ühte kasti ja elekroonika teise. Üks kast enne, siis Antsu kott, siis elektroonika ja siis minu kott. Aga x-rayst välja tulid hoopis vedelike kast, veel üks kast, Antsu kott, veel üks kast, siis meie elektroonika ja siis minu kott, mille küljes oli teine kott. Ehk siis keegi reisija oli minu koti lindilt maha võtnud, et sinna oma kott külge siduda. X-ray jaoks oli tegu ühe kotiga, kus sees keelatud esemed. Kutt ise haaras oma seljakoti ja pani plehku, teine turvik nägi seda. Ants askeldas oma koti kallal ja pakkis seda uuesti. Turvik küsis, et kas see on minu kott, mis veel lindil oli. Ma ütleisn jah. Ta tõi koti ja teatas, et mul on keelatud esemed. Tegin koti lahti, et näidata talle sisu, ta teatas, et mul on pudelid kotis, ütlesin, et ei ole, vaadake. Ta aga käskis kogu koti sisu laiali puistada. Teine turvik nägi seda pealt ja sai kuti kätte, kelle kott mu koti küljes oli. Tuli välja, et tal olid veepudelid kotis. Ants aga sai selgitada, et tal ei ole kotis küünetange ja et need on hoopis vedelike kastis.
Lõpuks saime julgestusest ka läbi ja läksime oma väravat otsima. Väravas oli hästi väikselt kirjas, et meie värav on muutunud ja uus värav asub hoopis teisel pool. Õnneks mahajäämisohtu ei olnud.
Küll aga väravas hakati kõigi seljakotte ära võtma, sest “käsipagasit on liiga palju”. Lennuki kohta oli kirjas, et tegu on A320ga, aga tegelikult oli B777-300. Lootsin juba, et seal on ka filmide vaatamise võimalus, aga võta näpust. Õnneks sai display käest voolu, et telefoni laadida.
Me olime suhtkoht kõige taga, Antsu kõrval olev kutt tahtis koguaeg oma pead Antsu õla peale panna, et magada. Mu kõrval olev naine aga laiutas oma kätega. Tüüpiline kitsas lennuk. Ja jalaruumi oli mul olematult, sest täpselt mu istme ees oli eesistme jalg. Mu ainus variant oli hoida ühte jalga ühel pool ja teist teisel. Õnneks ei olnud motovarust enam seljas, see kõik oli kohvris. Õhkutõusu ajaks ma jäin magama, mäletan ainult, et raputas.
Istanbuli jõudsime hommikul suht varakult ja läksime Business Lounge. Sinna jäimegi järgmiseks pea 18 tunniks, aegajalt käisime ringi, et natuke end sirutada.
Olin väga rahul, kui lõpuks Turkishi lennukile saime ja kodutee viimane osa algas.
Kodus
Kodus sain lõpuks saabastest sisetallad kätte.
Kokkuvõtteks me väga palju Indias tsiklitega ei sõitnud. Umbes 1500km, aga selle eest sõitsime kõrgel.
Rahaliselt läks see reis maksma alla 3000€ , sellest 1800€ oli Motorbike Expedition, 700€ lennupiletid, 200€ kohalikud lennupiletid ja hotellid.
Kirjutan nüüd kommentaarid iga asja kohta, mida kaasa tassisin:
- vihmavarustus – väga vajalik. Viimased päevad sõitsime vihmakad koguaeg seljas.
- vahetuspüksid – ilma ei saa hakkama. Rahul korra kommenteeris, et Forcaz on Himaalajas ülituntud bränd, sest on odav ja väga kvaliteetne!
- t-särke 3tk – poleks pidanud kaasa tassima
- spordisärke 2tk – vajalikud!
- soe jope – Kasutasin ainult ööbimisel. Sõidu ajal ma seda alla ei pannud.
- aluspesu 3 paari – siililegi selge 🙂
- sokke 4 paari – vajalik!
- kindad, gore-tex ja tavalised – mõlemad olid kasutusel. Aga külm hakkas ikka. Võibolla oleks pidanud õhukesed ka kaasa võtma.
- kaamera (DJI Action 4) – väga rahul selle valikuga
- mälukaardid (2x 256GB + 1x 512GB) – täpselt õige kogus
- Cardo – aitas kenasti meil sides püsida
- Supershirt (selga) – väga kasulik. Palavaga sai sõita ilma jopeta. Külmaga andis lisasoojust.
- Jope (selga) – Adventure Spec Linesman jope oli ka õige otsus kaasa võtta. Modulaarne ja mugav.
- neeruvöö (selga) – aitas võibolla seljaväsimuse vastu rohkem. Ei tea. Igatahes vaja ei ole.
- Badlands Pro püksid (jalga) – Gore-Tex või mitte, aga läbi nad vettisid. Samas olid väga head, vihmaga sai kiirelt lukud kinni ja külm ei hakanud.
- Saapad Rev’it Expedition GPX (jalga) – vale otsus. Enduuro saapad ja Sealskinz sokid oleks pidanud võtma. Rev’it küll mugav, aga kuivab kaua. Ja seal kindlasti saavad saapad vett täis…
- Pass (ja 3 koopiat) – Passi läheb muidugi vaja. Muidu ei saa kuhugi. Aga koopiaid ei läinud.
- Juhiluba koos rahvusvahelise juhiloaga – loogiline.
- Viisa!!! – Mitu koopiat kaasas, vaja läks vist ühte?
- Revolut pangakaart – väga kasulik, julgelt soovitan
- kõrvatropid – sõiduajal vaja ei läinud, kiirused väikesed.
- Soe pesu (adventure spec) – väga kasulik taaskord. Oli mugav ja soe. Kuumaga ka pigem aitas. Ja Antsul ilmselt hoidsid saapad vett täis minemast.
- juhtmeid terve hunnik – loogiline vast
- mingi seebi kujuline shampoon – kasulik. See kuivas kiirelt ära ka. Samas sain oma juukseid pesta ja keha. Üldiselt ei sobi nulle 2:1 asjad.
- hambapasta ja hambahari – loogiline.
Soovitused:
Kindlasti tasub selline reis ette võtta. Mäed on imeilusad. Ja kunagi ei ole liiga hilja seda teha. Kuti on profid.
Aga muretse endale kõrgusravimeid. Meid need aitasid. Varustusega on nii, et soovitan soojalt Gore-Texi, sest mägedes ikka ilm muutub väga kiirelt. Aga saapaid soovitan kindlasti enduuro, et vesi kindlasti kiirelt välja kaoks. Ja Sealskinz sokid, et jalad oleks kuivad. Kui miskit soovitust veel pähe tuleb, siis lisan.
India toit on suhtkoht kõik üks. Näeb välja erinev, aga maitseb samamoodi. Ma alguses väga nautisin, aga ühel hetkel hakkas see kõhule ja peale puhkepäeva ma sisuliselt sõin ainult suppi. Masala tee on sarnane kohvile. Ilmselt mingi kofeiin on sees, sest kohvivõõrutust ei tekkinud
