Startisime 30 juuli pealelõunal ja võtsime suuna Riiga
Leidsime mingisuguse telkimisplatsi, sääski oli palju
Plaan oli kiirelt sõita Rumeeniasse ja seal nädal veeta. Veetsime järgmise öö mingis kahtlases motellis, kus tundus, et isegi voodiriided olid vahetamata. Me kasutasime oma magamiskotte ja vaatasime, et saaks varakult startida. Waze teatas, et 197km pole ühtegi tanklat. Me ei uskunud, aga siiski otsustasime tankida enne. Tegin kiire kõne ka isale, et talle õnne soovida.
197km tõesti ei olnud tanklaid. Avati uus kiirtee ja kõik mahasõidud/peatuskohad on välja ehitamata.
Slovakkias sai pargitud järve keskel (GPSi järgi)
Õhtuks olime Rumeenias
Võtsime suuna Turda soolakaevandusse/lõbustusparki.
Jalutasime seal ringi ja tundus, et täiesti mõtetu koht. Ühte kambrisse oli pikk järts ja me otsustasime selle vahele jätta. Tagasiteel kaevanduse kaugeimast otsast mõtlesime, et OK, vaatame siis selle kambri ka üles. Vastu vaatas aga selline vaade:
Jäime teisest kaevandusest ilma, sest jõudsime liiga hilja kohale. Otsustasime, et suundume Vampiiri kämpasse, et järgmine päev kergete ratastega ringi sõita.
Vampiiri kämping asub Brani lossi juures. Hommikul suundusime sinna.
Brad Pitt ja Tom Cruise voodi
Tahtsime võtta suunda järgmise lossi, aga parklas välja sõites tabas ootamatu tagasilöök – esirehv tühi. Kuna tööriistad olid kõik laagris, siis tuli sõita katkise lohviga laagrisse.
Esimese lohvi vahetamisega suutsime teise lohvi ka ära lõhkuda. Kolmas lohv oli siis esimene lohv paigatult. Pidas rõhku, niiet võtsime suuna järgmise lossi, aga kell oli palju ja seetõttu jäi loss vaatamata. Ratta aku suutsime ka tühjaks saada.
Ühtlasi oli meil pesupäev ka:
Õhtul istusime oma toolidel ja järsku hakkas igalt poolt välja ronima nälkjaid
Hommikul vajas ratas veits särtsu:
Sõitsime Pelesi lossi.
Lossis ringi jalutades hakkasid kõikidel inimestel telefonid järsku helisema. Korraga.
Võtsime suuna deltasse, et näha, kuidas Doonau jõe delta siis välja ka näeb.
Delta oli inimestest tühi. Hiljem saime teada ka põhjuse: sõda kohe üle jõe.
Tegime tanklas peatuse ja kohe käis “psssss”. Twinnil läks jälle esilohv. Kiire vahetus ja jälle teel. Võtsime suuna Vama Vechhesse ja meile juba tuttavasse kämpasse. Kämpasse sõitsime sisse nagu oleks seal juba palju kordi käinud, peremees mõtleski, et kuidas teame. Andsime talle Vana Tallinna ja ta andis vastu meile oma tehtud veini.
Hommikul võtsime suuna Constantasse, et osta uue lohvid. Liiklus sinna poole oli hull. Väga hull. Nii nagu me teadsime juba eelmisest korrast.
Mitmeid kilomeetreid sai splititud 33 kraadises kuumuses. Kohale jõudes oli pood suletud aga sinna tuli just üks rattur, kes soovitas minna järgmisse. Järgmine oli “rehvivahetustänav” ja seal ei olnud miskit. Üks rehvivahetaja kõllas veel sõbrad läbi ja nad ei osanud ka aidata. Küll aga soovitas minna kirbuturule, et ehk sealt leiab. Ei leidnud, aga üks müüja nägi, et me vaatame ringi ja tuli uurima, et mida otsime. Helistas siis sõbrale, et kuule, eesti kutid otsivad siselohve. Sõber ütles, et tulgu aga külla, leiame. Õnneks tuli ainult tänav ületada ja mingi nurgatagune OlegMoto vaatas vastu. Oleg kohe küsis, et kas vene keelt jutustame? ”no? no problem” ja suundus taha ruumi. Tuli tagasi õige lohviga. Tänaval aga tuli vastu ninja, möök seljas 
Suundusime matkavarustuse poodi ja sealt ei saanudki eriti miskit… aga teel tagasi oli jälle massilisi ummikuid. Enne Vamasse jõudmist otsustasime 2. Mai-s militaarmuuseumi minna, sest see oli nüüd juba 4x ette jäänud Peremees/sõdur tuli veel hiljem rattaid uudistama ja rääkis ajaloost, rumeeniast ja uuris eesti kohta.
Kämpas tutvusime Brittidega, kes suundusid ka Bulgaaria poole.
Peale põletavat rannapäeva suundusime Bulgaariasse. Britid ütlesid, et nad lähevad pühapäeval, sest siis pole järjekorda ilmselt. Hüvasti jätta ei jõudnudki, sest me läksime randa ja tagasitulles neid enam ei olnud. Nad olid 3h järjekorras, sest arvutid ei toiminud. Me läksime esmaspäeva hommikul ja 5 minutiga olime üle. Suundusime kloostrit vaatama ja siis edasi kivimetsa. Kivimetsas oli aga tuttav camper ees ja nii sai korralikult head teed soovitud. Peale kivimetsa temperatuur muudkui kasvas (38c). Võtsime suuna MotoCamp Bulgaria poole ja siin tervitati meid väga soojalt. 2 vanakat leidsid uued omanikud.
“Ainus õige viis vene moorratta kasutamiseks”:
Ümbermaailma rändur RTWDoug annab meile juhised, mida järgmine päev vaadata:
Motocampis toimuvad ka filmiõhtud:
Järgmine päev sõitsime MotoCamp Bulgaria inimeste poolt soovitatud teid. Päris hea raja panid kokku! Külastasime ka kohalikke huvipunkte. Aga paljudes kohtades ei saa kaardiga maksta… või siis viipemakse ei lähe läbi
Kohtasime palju lahedaid inimesi. Vico ja Bertine olid teel Eesti poole.
Saksa rändur, keda kohtasime Buzludzhas, saatis hiljem pildi:
EMMK torusall läks Motocampi üles
Võtsime suuna Kuradi Silla poole
Õhtul selgus, et mu kallis särk oli Motocampi jäänud. Bertine suundus nagunii Eesti poole, niiet võttis kaasa
Hommikul oli 12 kraadi ja sõitma hakates 15-16. Lubas vihma. Võtsime suuna Kuradi Kurku, kus ei tahetud ei kaarti ega eurosid näha. Õnneks lähedal külast saime leve ja jõudsime tagasi täpselt giidituuri alguseks (nad ei lase ilma giidita ligi). Peale kurgus käimist võtsime suuna Kreekasse. Kell 3 olime juba rannikulinnas Kavalas. Leidsime hotelli ja jalutasime kindlusse. Rattad peavad öösel tänaval olema… Kuna Antsul oli tööinverjuu, siis ma suundusin hommikul muuseumi.
Kreekas saab Tuborgi vett
Hommikul läksin Kavala muuseumisse, kus veetsin vist 2-3h? Olin muuseumis ringi peale teinud ja hommikukohvi ära joonud, kui Ants helistas ja suundusime nn Sõrmede poole. Kämpa leidmine reede õhtul Kreekas on peavalu. Võta vastu, mida pakutakse. Käisime läbi 2 kämpat, kolmandas olles helistasime veel 3 läbi ja kohti polnud. Aga see sama kolmas, kus olime ja ootasime, leidis meile koha. Väravavalvur ütles, et talle meeldib mu Africa. Teel ”Sõrmedesse” käisime ka lõvi vaatamas ja sealne kohalik uuris, et kas tõesti sõitsime Eestist siia? 4512km ütleb “jah”
Sünnipäeva hommikul sai jälle rehvivahetusega tegeldud. Viimased nädal aega tundus ratas kahtlane. RTWDoug vaatas ta üle, et laagrid on korras jne. Rehvi vahetades selgus siis põhjus
Peale vahetust sai veidi ringi sõidetud ja teises “sõrmes” käidud. Teel sattusin Ancient Olynthosesse. Väga huvitav iidne linn, kus kasutati torustikku (mitte akvedukte) vee saamiseks linna. Liiklus on kaootiline ja seda just peata turistide pärast. Suvalises kohas suvaline manööver või 20-30kph alla kiirusepiirangu… eriti hullud on srb numbrimärgid. Õhtul sõitis üks pisike tüdruk oma jalgrattaga mul põlve.
Teel tagasi laagrisse küsis Ants, et kas mul on ka libe sõita. Ütlesin, et “jah”, sest ei tahtnud, et ta hakkaks pingutama. Ise võtsin hoogu väiksemaks. Aga mul ei olnud tegelikult libe. Rehvivalik oli igatahes õige.
Kämpa oli müstiline. Muidu ilus koht jne aga näiteks wc paber tuli ise kaasa tassida. Poes ma seda müügil ka ei näinud. Önneks Upitaja on korduvalt õelnud, et paber peab taskus olema. Igaks juhuks. Suundusime Thessalonikisse ja sealt edasi lõuna suunas. Teel saime mitu korda vihma. Viimane vihm pani kiirteel autod seisma, me surusime edasi. Vihmakombe jäi seda korda topboxi… Leidsime uue kämpa, hind suht sama, vaiksem tundub, rand ka ok koha peal. Aga prilllaud peab endal olema. Kiirteel maksad kiirteele pääsemise eest; kiirteel olemise eest ja kiirteelt mahasõidul ka. Kokku 0,80 + 1,50 + 1,30€. Praegu istume telkide all.
Võtsime suuna Delphisse ja sinna sõitsime mööda vana mägiteed, mida waze ei tahtnud kasutada, aga osmandile sobis. Leidsime ka hea väga hea kämpa. Telgist on supervaade. Tahtsin rannas telkida, saan 
Peremees andis oma oliiviõli kaasa, me andsime talle Vana Tallinna
Hommikul ujusime koos kilpkonnadega ja peale seda võtsime suuna Mükeene poole. See oli seda trippi minu jaoks väärt. Õhtul oli vaja kiirelt leida kämpa koosoleku pidamiseks. Õnneks esimene, ka rannas, oli enamvähem talutava wifiga. Koosoleku sai kuidagi peetud.
Suund Sparta poole.
Kuumalaine jõudis meieni. 41 kraadi oli Spartast välja sõites. Võtsime suuna juba päeval kämpa poole, et rattad kergeks teha minna ühe poolsaare tippu. Kämpa admin aga pakkus välja, et minge parem Tenerosse. (Üks tripi nimevalikutest oli muidu To Tenero). Suundusimegi siis soovitatu poole ja ei pidanud pettuma. Ilusad teed ja lõpus paari km pikkune jalgsimatk. Ka kilpkonna nägine vees nautimas. Aga sain teada, et mõnes kohas Beef Burger ei ole see, millega me harjunud,
Kindlasti ei tohi jalgsimatka soojas võtta ette saabastega.
Hommikul võtsime suuna Olympia poole. Seal kohtasime teist twinniga rändurit Bulgaariast, kes ekstra jäi meid ootama, sest nägi Motocampi kleepse. Ütles, et ta sõbrad ja juba uuris nende käest meie kohta. Sõitsime veidi koos. Õhtul otsisime Yamaha diilerit, kes hoolduse teeks. Siin riigis enne esmaspäeva ei toimi midagi, pühad. Ehk siis Monteneegros võiks saada.
“Estonia! I have stickers!” Ütles kutt meile, kui Meteorasse jõudsime. Ostsime talt kleepsud ja ta ütles “Aitah”. Eestlasi vist käib seal üksjagu.
“Do you drink beer? You from Estland? I’m from Germany” ütles kutt, kui telke kämpas lahti pakkisime ja pani 2 õlut pihku.
Viimane päev Kreekas. Täna üle 500km. Swetrack tõmbab mägedes tee sirgeks ja ütleb 499, osmand ~530 ja Antsul 505. Meteora on võimas. Kahjuks saime ainult 30 minutit ringi vaadata, sest kell 15 pandi kinni.
Hommikul pakkisime asjad Kreekas kokku ja võtsime suuna Albaaniasse. Järts piiril oli täiesti viisakas. Kreeka piiril läks kiirelt, mingi 10-15 minutit. Albaania poolel aga juba kauem. Pea 10st autost mööda ka aga väga kaugele ei pääsenudki. Kuumust ka jagus, varju polnud. Ülejäänud päeva kulgesime Albaania teedel, kus pea iga teine sõna oli “wtf???”. Albaanias on kiirused ka absurdsed. Mägedes 20 kph ja sirgetel 40! Tihti jäädakse otse peale tagasipööret seisma. Ristmikel on anarhia. Liiklusmärgid on nõrkadele ja turistidele. Saime ka sõita pilves sees ja seal sadas vihma.
Selline näeb välja 14000km all olnud Dunlop Trailmax Mission. Valdavalt asfaltteed.
Käisime Albaanias kahes lossis.
Teises lossis oli üks tänavakaubitseja, kes ütles, et rattad tasuta ja siis pärast nõudis raha. Õnneks sularahast oli see rahakott tühi.
Albaania-Monteneegro priiril oli korralik järts. Meil läks ületamiseks alla minuti (piiriputka alla jõudmisest ärasõitmiseni). Alguses split ja siis piirivalvur nàitas, et mis te lollid passite, tulge ette. Ja siis ei tehtnud ei Albaania ega Monteneegro piirivalvurid meie dokumente ega midagi näha. Saadeti lihtsalt minema. Ants ütles, et ta on pettunud
Tegime paar päeva rannas puhkust, et hinge tõmmata. Olime sadulas olnud sisuliselt 2 nädalat järjest
Piirikontroll MNE poolel oli lihtsalt passi kaugelt vaatamine (mitte seest) ja “go go go”. Horvaatia poolel läks aega. Monteneegros tegime ringi peale Kotori lahele. Enne seda oli aga päris ohtlik seis, kui keset tunnelit hakkasid ventukad tegema häält, et kohe lendavad õhku ja kõik autod seisid (mootorid töötasid). Splittisime lihtsalt linnast välja.
Horvaatias võtsime suuna Dubrovnikusse ja täpsemalt Yahama esindusse. Kohalik tehnik oli nõus, et vahetame õli ära, aga tahtis, et homme tagasi tuleks. Ütlesime, et ei saa ja Antsu ratas aeti selle peale kiirelt sisse ja tehti õlivahetus ära. Samal ajal vahetasin ma enda ratta õli ka ära. Super teenindus tegelt. Käisime ka Kuningalinnas ja otsisime uue kämpa. Kõik tore, aga söögikohas oli köögist kogu söök otsas. Tactical Food Packid leidsid jälle kasutust
Sõitsime hommikul üle silla, mida osmand ei teadnud. 700km hiljem Austrias. Barkbusterid said uuesti külge pandud.
Austriast sõitsime otse Poola. Ants suutis kiirteel mulle tagant sisse sõita, õnneks miskit hullu ei juhtunud, kohvriraami sai kõveraks, aga selle sain uuesti korda. Tal endal tuli jalatugi ära.
Hommikul võtsime suuna Vilniuse poole. Saime Bertine ja Vicoga kokku ning ma sain oma särgi tagasi.
10464 km ja kodus.
27 päeva.
Odavaim kütus Montenegros. Kalleim Austrias. 2800km 3 päevaga Aadria mere äärest Eestisse.